25.august

Issand, mis minuga toimub? Nägin (jälle) unes, kuidas tahtsin oma Simon's Cati raamatu heategevusele annetada, aga leidsin endale superlahedaid riideid ja siis otsustasin raamatu tagasi küsida, et raha jätkuks. Meil oli perega hiiglasuur tomatikasvatus ja ema oli vihane ja kastis tomateid, mina pildusin trennipoisse aknast pallidega. Ja naersin. Koolist ei tahetud mind ka ära lasta. Ma vahel vihkan oma kujutlusvõimet. Või alateadvust või mida iganes.

24.august

Sügiseks kisub. Päev otsa on ladistanud, seejärel pool tunnikest uduvihma ja täie hooga edasi. Mul kadus see õige suvetunne juba pärast laagrist tagasitulekut, kuskil 10.augusti kanti. See plõks käis ära. Aga mis siis, mulle meeldibki sügis. Pole veel nii külm, et ebameeldiv oleks väljas käia, hea soe on tuppa jõuda ja sügise mood on minu arust kõige ilusam. Isegi moodustasin täna minu jaoks üpris moeka outfiti, mis koosnes mu uutest (loving them, btw) teksadest, pruunidest nunnudest papudest ja hallist dressikast pruuni jaki all. Pilti ei suuda praegu leida, aga ma võin kinnitada, et see oli lahe. Mwha. Anywayz, öö möödus meeldivalt. Mitte, et hirmuäratavat oranži kapuutsiga tädi oleks tore unes näha, aga lausa kaks unenägu. Ma arenen (võrreldes eilsega). Lihtsalt ei suuda ennast unes kuidagi seda küsimust esitama (et kas ma magan juba). Oli jälle kool. Istusin ühes Monicaga. Ta teadis kõike, mina ei jaganud ööd ega mütsi, ta ei näidanud ka mulle :( Lippasin vihma kätte jalutama hetkeks, et see vastik tädi mu ära saaks hirmutada, siis jooksin hämarasse koolimajja tagasi, ise šhokeeritud ja närviline ja vadistasin klassivennale oma kohutava kohtumise ette. Siis ärkasin vihmasabina (loe: kassil olid tuurid) peale üles ja kogusin ennast hetke. Esimene unenägu oli igav, seal üritasin mingi kutiga sebida, aga talle meeldis hoopis Rachel. Mu alateadvus on veidike aeglane, "Sõbrad" lõppesid mul nädal aega tagasi. Eks siis nädala pärast kuulete mu lahedatest lucid dreamidest! LOE MIND

22.august

Kas ma magan? Seda pean endalt päevas mitu korda küsima, kui tahan lucid dreamingut kogeda, and I do! See tundub nii vinge lihtsalt. Ahjaa, ja uneblogi peab ka pidama. Sellega olen juba vaikselt algust teinud. Täna ei juhtunud midagi erilist unes, kuid eile.. Alustuseks olin hämaras koolimajas, kus kõik olid hirmus masendunud ja ühes toas toimus lausa mitu enesetappu. Kõige tipuks hakkasin pärast unenäo "lõppu" seda otsast peale nägema, vaikselt enda ette öeldes: aitab küll, mitu korda ma seda masendavat asja nägema pean! Sellega seoses - mõtlesin, et nüüd on õige aeg ja vaatasin ära filmi "What's Eating Gilbert Grape" ja see on üks moodpooper film. Leonardo on võrratu nagu alati, Johnny noor ja nunnu, as always, aga ma langesin isegi väikestviisi masendusse, kui lõputiitrid algasid. Tema ema ja Arnie.. Ma ei oska kommenteerida, lihtsalt kurvaks tegi. Iseenesest meistriteos ju. Ma olen sõltuvuses täiesti IMDB-st, olen peaaegu iga kuulsuse elulood ära lugenud ja filmide vead üles leidnud. Kas ma nüüd magan juba? Mhh..

19.august

So, we meet again. Mu "Sõbrad" saavad varsti läbi, kõik need 10 hooaega ja pean midagi uut välja kaevama. Ühesõnaga, ei saagi enam Rachelit või Chandlerit unes näha. Oh yes, täna öösel olin koos 11-ne "parima sõbrannaga" õudukas, kus meid ükshaaval tapma hakati, kuid õnneks olin ma peategelane, seekord pääsesin eluga. Aga pidin teistega surma võrdselt kogema. Vahepeal ärkasin, et unenäo surnukeha saaks seguneda mu tooli siluetiga ja et oma kadunud kõrvatroppe otsida. AGA - täna saabus pakk Helmetoast, kust olin paar nipet-näpet tellinud (loe: ema tellis mulle) ja panen mõned pildid tänasest saagist.

18.august

Eile tähistasime vaikselt ema juubelit, pereringis. Teisipäeval ei saa ju kõvasti võtta. Selle puhuks nägin unes rõvedust, kuidas ma laagris lõbutsesin ja äkitselt olin oma endise kodu juures, kus aeti mingit mõrvarit taga, kellega ka minul olid oma arved klaarida. Lõppkokkuvõttes, ta virutas mulle matšeetega selga ja ma surin ära, ainult et tegelikult ma ei surnud ja mängisin liivakastis, jalalaba poolenisti küljest ära. Mu sõbranna kamandati tuppa, sest ta sõimas oma ema. Viimastel päevadel lähen nii hilja magama, et kujutlusvõime saab lennata igas suunas. Igas vastikus suunas. Mul oli kuskil laua peal paberil kirjas märkmed teisestki unenäost, kuid kogu segaduse keskel on see kadunud. Damn, ma mäletan ainult seda, et see oli hästi lahe.

13.august

Nagu tavaliselt ikka, kui und näen, oli ka tänane väärastunud. Esiteks olime mu vanaema elutoas, kus akna taga askeldas Jurassic Parkist tuntud velociraptor ja kes tuli aknast(?) sisse ning me (mina ja teised udused kogud mu kõrval, kellest üks oli igatahes Matthew Perry) põgenesime üles korrusele mu endisesse korterisse, raptor meile järele karjumas ja jooksmas. Praegu meenus, et olen ka varem dinosauruseid unes kohanud.. Freaky. Jõudsime "õnnelikult" kohale, kuid korteri asemel olime kosmoselaevas, kus meid veel natuke taga aeti, mind saadeti 70 dollariga poodi, vahepeal rööviti mind veel ära ka. Kui masina juurde tagasi jõudsin, pidin ühe blondiiniga suurest kiviseinast üles ronima, et avastada, kuidas need jubedad elukad operatsioone teevad. Läksin mingi kaitseseina taha ja piilusin sealt välja kuni hirmust halvatuna ärkasin. Veel veidram oli mu paarinädalatagune unenägu, kus kohtasin linna peal sõbrannat, kes tegelikkuses on tüsedam, aga unes oli ta alla võtnud ja minu komplimentidest hoolimata oli ta nii vihane, et viskas väikeseid tüdrukuid lumepallidega. Asi läks minu jaoks käest ära ja ma tõusin lendu, et oma korstnapühkija tööle asuda. Inimesed kõndisin tänavatel ja teretasid mind. Nägin eemal kaht tüdrukut suitsetamas ja ma teadsin, et ma olen nähtamatu ja hiilisin nende juurde, et juttu pealt kuulata, aga kahjuks tulid just sel hetkel, kui mu jalad maad puudutasid oma sinistest urgudest välja tapjasipelgad. Keegi kuskil kirjutab mu suurimad hirmud üles ja siis keedab neist unenäod kokku. Midagi meenub mulle ähmaselt ka leopardist, kes mind ära süüa üritas. Jällegi vanaema juures.

11.august

Nonii, muru niidetud, duši all käidud ja nüüd on aeg lõõgastuda "Sõprade" seltsis, kuid enne kuulan natuke totakat vanaaegset Tommy ja Jerry soundtracki ning lisan ühe põneva sissekande. Nimelt - vaatasin (äikese ja tormi ajal) ühte labast õudukat "The Exorcism of Emily Rose", kus peaosalisel ( Michael C. Halli abikaasal) polnud midagi muud peale mõnede lausete saksa, ladina, kreeka, aramea ja heebrea keeles õppida. Ahjaa, karjus ka vahetpidamata. Muidu isegi päris hirmutav film, selles suhtes oli kõhn Carpenter päris hästi osaliseks valitud. Ma hindan filme selle järgi, kui tihti ma pean jälgima, millal see lõpeb. Praegusel juhul oli ikka päris mitu kella-kontrolli. Tegevus toimus põhimõtteliselt kohtus, juhtumist näidati ainult katkendeid. Minule kui seadusevõhikule jäid need objectionid segaseks.
Vaatasin veel "The Readerit" ka, mis teemalt on täpselt minule (juudid, Teine maailmasõda, armastus) ja Kate Winsleti pärast selle üldse tõmbasingi. Ta on nii ehe, ma ei tea, kuidas ta seda teeb. Teemat ja lõppu ma ei hakka spoilerdama, aga soovitan soojalt. Ilusat päeva!

9.august

NAGU ÜKS ÕIGE PAPARATSO BLOKKIMINE KÄIB.

Tere taas! Kõik õnnelikult laagrist tagasi. Tahan nüüd natuke sellest rääkida. Mnoh, kirjutada. Alguses, nagu ikka kipub olema, ei saanud vedama ega pärast pidama. Esimene päev möödus sündmustevaeselt, võib öelda ka igavalt. Esmaspäeval oli rebaste etteaste, kus tänavu said osavõtjad kõvasti vatti. Või siis vett ja kala ja maitsestatud kummikomme. :) Teisipäevasele kontserdile ei jõudnud, aga sõprade õhtul sain paljude nimed teada. Kolmapäeval oli supervinge viiuliduo ööklubis Pardon, kus pühendati laul ka meie enda viiuliõpetajale (minu puhul küll endisele õpetajale, sest lähen ju ära Tartusse). Ta oli solisti esimene õpetaja. Oeh. Neljapäeval mängisime kirikus Pachelbeli Kaanonit ja siis Haydni lühikesi lugusid ja lõpuks M-i ja tema õe A-ga kaks ansamblit. Väsitav, much? Õhtul saime varakult magama, kahe aeg kõigest. Erinevalt kolmapäeval, kui direktor ise meid enda tuppa kamandas. Tänavu oli lõpukontsert reedel, kus tuli esitusele Griegi Prelüüd, Sarabande ja Gavott, seejärel muusikat Pähklipurejast, eestlaste loomingust "Hea tuju" ja "Lõbus polka" ja finaaliks Kariibi mere piraatide popurrii. Wao, ma oleks peaaegu nutma hakanud (ma polnud ainuke). Esimese hääle teise puldina on ka uhke mängida. Natukene veel ja olengi seal esimeses :) Ei, kontsermeister L oli omal kohal, järgmisel aastal kohtume ka Elleris. Tahaks juba tagasi.. Kui laagri ajal tiirles mul dilemma, kas üldse lähen siis pärast lõpuemotsioone pole siin üldse kahtlustki!!!