24. september

Väsinud.

11.september

Oh, leelo! Muusikasaateline nädal, midagi pole kurta! Heller on minu kool. Minu jaoks. Pole ennast kunagi nii kiiresti saanud vabaks lasta uues seltskonnas. Mina, melanhoolik, psühholoogiliselt. Õpetajad noored ja julged, lahked ja abivalmid, tunde vähe, aga kõik oluline saab öeldud. Viiuliharjutamine ei tundu üldse mitte kohustusena. Vaikselt hakkab õpetaja öeldu külge jääma.. Kodus olemine on justkui puhkus, aga mõlemas linnas pole veel seda õiget tunnet, igal pool olen kui külaline. Vähemalt on seltskond hea. Ja isegi seda sõna - narrimine - on raske kirjutada, kuna kollektiiv on sellest nii kaugel. Who gets it, who doesn't. Klassikaline muusika on viimastel päevadel teemas. Ja vanaema aitamine. Sügis. Tee. Raamatud. Istumine hommikumantlis. Soojad lõunad. Naer. Noorus.

5.september

Noh, nüüd peab hakkama sellega arvestama, et siiatulek on mu nimekirjas praegu viimasel kohal, ennekõike kool, kool ja kool! Esimene nädal on tehtud, isegi ühe viie sain teenitud (noodigraafikas, you should try it) ja homsest hakkan ametlikult Tartlaseks. Täna viisime asjad ära ja hirrmus oaisu tuli, turul seiklesime natuke ringi ja siis leidsime ka ühe vahva tädi, kes neid lahkelt müüs. Oeh. Iseseisev elu on keeruline. Raske ma ei saa öelda, sest elu peabki raske olema, eriti kui ma koolipingis istun ainult kolm tundi päevas, ülejäänud aja kriblan noote solfedžos või krigistan viiulit. Üldhariduse poole pealt on väga hästi sätitud, saabki pillile rohkelt aega pühendada. Semusid on ka ikka omajagu tekkinud, mis sest, et kõigi nimed veel meelde pole jäänud. Sellepärast homne rebaste tutvumisõhtu ongi meid ootamas! H ja H käisid meil ka külas, that was nice. And I still can't do the freaky robot. Emotsioonid on laes, aga pigem on naeratus näol. Pühapäeviti on alati selline imelik tunne, aga pikemas perspektiivis ei saa nuriseda. Okei, off to practise!!