25. veebruar

Nagu elu korralikult käima saan, siis loobitakse kohe midagi kodaratesse. Ma ehmatasin ise ka, kui oma eelmist sissekannet lugesin - nagu oleksingi selgetnägija. Mu kass läks Kassiopeiale.
Eile oli küll nö vaba päev, aga otsustasin, et saan ühe päeva ka ilma füüsika ja keemiata ning jäin täna koju. Jooksin Fritzuga lumes ringi, sõin piparkooke, harjutasin pilli ja varsti lähen muusikakooli. Kui ma mõnikord endale puhkepäeva lubangi, siis muusikakooli lähen ikka, sest erinevalt tavalisest koolist seal mulle meeldib käia.
Elu on üldse nii veider. Koguaeg midagi kuskil toimub. Ma vahepeal mõtlen, et BANG, praegu just keegi suri. Ja BANG keegi sündis. Ja nii edasi... Lõputu ring.
38. Swept Away

22.veebruar

Hoya, hoya paranoia.

Ma ei tea, mida ma teeks, kui seda 24. veebruari ei oleks välja mõeldud. Ma sõna otsese mõttes sureks füüsiliselt ära, nagu minu kass. Homme saan temaga arsti juurde ja loodetavasti on see Jõgeva veterinaar lahti ka.
Homme on mingid nõmedad aktused ja värki, kus esinema peab. Täna sai ka esinetud.
BLANK.
37. Evita

15.veebruar

Ei teinudki kohustuslikku sõbrapäevasissekannet, selle asemel vedelesin niisama ringi.
Selle aasta olümpiaadidesaak on päris hea - füüsikas 2. koht, eesti keeles 3. koht ja bioloogias saatuslik 2. koht, nagu eelmiselgi aastal! Ajalugu on veel ootamas, aga olen saavutatu üle ka õnnelik.
Mul kõiguvad tujud nii üles ja alla, nagu tüüpilisele teismelisele kohane. Hakkab nagu kohale jõudma see ustepaugutamise iga (kuigi mõnikord on see varemgi välja löönud). Hetkeks on mul nii kehv olla, et ei suuda pliiatsitki käes hoida, sekund hiljem tundub kõik nii naljakas ja elu nii hea.
Õujee, beibi.
Ei tohiks tegelikult nii palju rämpsu süüa, aga mida rohkem ennast keelan, seda hullemini õgin!?!?!?!
Ei, jah, elage hästi.
36. Requiem for a Dream

4. veebruar (veel)

Pole siia ammu sattunud. Mul on lihtsalt nii palju tegemist igasuguste olümpiaadidel käimise, tuunikate õmblemise ja viiuli mängimisega. Uurimustöö sain ka valmis (tegelikult juba rohkem kui 10 päeva tagasi) ja uhke tunne oli küll. Tegin siin endale mõned ehted (looving them!!) ja pea valutab.
Tead, tahaks nagu kirjutada, aga sõrmed streigivad. Aju ka, eriti see keskaju, mis koordinatsiooni käsutab. Erütrotsüüdid, leukoplastid ja muu selline mimikri (ei, see kirjutataksegi nii, ma ei räägi bändist). Kelle laul tegelikult üllatavalt kummitama jäi. Esimese korraga ei öeldnud nagu midagi erilist. Aga see Eurovisiooni pillerkaar on nii kirju, et eks see Rolfikene saab oma fantaasiad ellu viia. Enamik kommenteerijaid igatahes olid tema poolt, seega sain kinnitust teadmisele, et Eesti rahval on ikka sitt maitse.
Kui midagi on vaja teada, siis küsi(ge). Külla tahaks tulla. :)?
35. Lost in Translation