Eile tähistasime vaikselt ema juubelit, pereringis. Teisipäeval ei saa ju kõvasti võtta. Selle puhuks nägin unes rõvedust, kuidas ma laagris lõbutsesin ja äkitselt olin oma endise kodu juures, kus aeti mingit mõrvarit taga, kellega ka minul olid oma arved klaarida. Lõppkokkuvõttes, ta virutas mulle matšeetega selga ja ma surin ära, ainult et tegelikult ma ei surnud ja mängisin liivakastis, jalalaba poolenisti küljest ära. Mu sõbranna kamandati tuppa, sest ta sõimas oma ema. Viimastel päevadel lähen nii hilja magama, et kujutlusvõime saab lennata igas suunas. Igas vastikus suunas. Mul oli kuskil laua peal paberil kirjas märkmed teisestki unenäost, kuid kogu segaduse keskel on see kadunud. Damn, ma mäletan ainult seda, et see oli hästi lahe.
No comments:
Post a Comment