24. september

Väsinud.

11.september

Oh, leelo! Muusikasaateline nädal, midagi pole kurta! Heller on minu kool. Minu jaoks. Pole ennast kunagi nii kiiresti saanud vabaks lasta uues seltskonnas. Mina, melanhoolik, psühholoogiliselt. Õpetajad noored ja julged, lahked ja abivalmid, tunde vähe, aga kõik oluline saab öeldud. Viiuliharjutamine ei tundu üldse mitte kohustusena. Vaikselt hakkab õpetaja öeldu külge jääma.. Kodus olemine on justkui puhkus, aga mõlemas linnas pole veel seda õiget tunnet, igal pool olen kui külaline. Vähemalt on seltskond hea. Ja isegi seda sõna - narrimine - on raske kirjutada, kuna kollektiiv on sellest nii kaugel. Who gets it, who doesn't. Klassikaline muusika on viimastel päevadel teemas. Ja vanaema aitamine. Sügis. Tee. Raamatud. Istumine hommikumantlis. Soojad lõunad. Naer. Noorus.

5.september

Noh, nüüd peab hakkama sellega arvestama, et siiatulek on mu nimekirjas praegu viimasel kohal, ennekõike kool, kool ja kool! Esimene nädal on tehtud, isegi ühe viie sain teenitud (noodigraafikas, you should try it) ja homsest hakkan ametlikult Tartlaseks. Täna viisime asjad ära ja hirrmus oaisu tuli, turul seiklesime natuke ringi ja siis leidsime ka ühe vahva tädi, kes neid lahkelt müüs. Oeh. Iseseisev elu on keeruline. Raske ma ei saa öelda, sest elu peabki raske olema, eriti kui ma koolipingis istun ainult kolm tundi päevas, ülejäänud aja kriblan noote solfedžos või krigistan viiulit. Üldhariduse poole pealt on väga hästi sätitud, saabki pillile rohkelt aega pühendada. Semusid on ka ikka omajagu tekkinud, mis sest, et kõigi nimed veel meelde pole jäänud. Sellepärast homne rebaste tutvumisõhtu ongi meid ootamas! H ja H käisid meil ka külas, that was nice. And I still can't do the freaky robot. Emotsioonid on laes, aga pigem on naeratus näol. Pühapäeviti on alati selline imelik tunne, aga pikemas perspektiivis ei saa nuriseda. Okei, off to practise!!

25.august

Issand, mis minuga toimub? Nägin (jälle) unes, kuidas tahtsin oma Simon's Cati raamatu heategevusele annetada, aga leidsin endale superlahedaid riideid ja siis otsustasin raamatu tagasi küsida, et raha jätkuks. Meil oli perega hiiglasuur tomatikasvatus ja ema oli vihane ja kastis tomateid, mina pildusin trennipoisse aknast pallidega. Ja naersin. Koolist ei tahetud mind ka ära lasta. Ma vahel vihkan oma kujutlusvõimet. Või alateadvust või mida iganes.

24.august

Sügiseks kisub. Päev otsa on ladistanud, seejärel pool tunnikest uduvihma ja täie hooga edasi. Mul kadus see õige suvetunne juba pärast laagrist tagasitulekut, kuskil 10.augusti kanti. See plõks käis ära. Aga mis siis, mulle meeldibki sügis. Pole veel nii külm, et ebameeldiv oleks väljas käia, hea soe on tuppa jõuda ja sügise mood on minu arust kõige ilusam. Isegi moodustasin täna minu jaoks üpris moeka outfiti, mis koosnes mu uutest (loving them, btw) teksadest, pruunidest nunnudest papudest ja hallist dressikast pruuni jaki all. Pilti ei suuda praegu leida, aga ma võin kinnitada, et see oli lahe. Mwha. Anywayz, öö möödus meeldivalt. Mitte, et hirmuäratavat oranži kapuutsiga tädi oleks tore unes näha, aga lausa kaks unenägu. Ma arenen (võrreldes eilsega). Lihtsalt ei suuda ennast unes kuidagi seda küsimust esitama (et kas ma magan juba). Oli jälle kool. Istusin ühes Monicaga. Ta teadis kõike, mina ei jaganud ööd ega mütsi, ta ei näidanud ka mulle :( Lippasin vihma kätte jalutama hetkeks, et see vastik tädi mu ära saaks hirmutada, siis jooksin hämarasse koolimajja tagasi, ise šhokeeritud ja närviline ja vadistasin klassivennale oma kohutava kohtumise ette. Siis ärkasin vihmasabina (loe: kassil olid tuurid) peale üles ja kogusin ennast hetke. Esimene unenägu oli igav, seal üritasin mingi kutiga sebida, aga talle meeldis hoopis Rachel. Mu alateadvus on veidike aeglane, "Sõbrad" lõppesid mul nädal aega tagasi. Eks siis nädala pärast kuulete mu lahedatest lucid dreamidest! LOE MIND

22.august

Kas ma magan? Seda pean endalt päevas mitu korda küsima, kui tahan lucid dreamingut kogeda, and I do! See tundub nii vinge lihtsalt. Ahjaa, ja uneblogi peab ka pidama. Sellega olen juba vaikselt algust teinud. Täna ei juhtunud midagi erilist unes, kuid eile.. Alustuseks olin hämaras koolimajas, kus kõik olid hirmus masendunud ja ühes toas toimus lausa mitu enesetappu. Kõige tipuks hakkasin pärast unenäo "lõppu" seda otsast peale nägema, vaikselt enda ette öeldes: aitab küll, mitu korda ma seda masendavat asja nägema pean! Sellega seoses - mõtlesin, et nüüd on õige aeg ja vaatasin ära filmi "What's Eating Gilbert Grape" ja see on üks moodpooper film. Leonardo on võrratu nagu alati, Johnny noor ja nunnu, as always, aga ma langesin isegi väikestviisi masendusse, kui lõputiitrid algasid. Tema ema ja Arnie.. Ma ei oska kommenteerida, lihtsalt kurvaks tegi. Iseenesest meistriteos ju. Ma olen sõltuvuses täiesti IMDB-st, olen peaaegu iga kuulsuse elulood ära lugenud ja filmide vead üles leidnud. Kas ma nüüd magan juba? Mhh..

19.august

So, we meet again. Mu "Sõbrad" saavad varsti läbi, kõik need 10 hooaega ja pean midagi uut välja kaevama. Ühesõnaga, ei saagi enam Rachelit või Chandlerit unes näha. Oh yes, täna öösel olin koos 11-ne "parima sõbrannaga" õudukas, kus meid ükshaaval tapma hakati, kuid õnneks olin ma peategelane, seekord pääsesin eluga. Aga pidin teistega surma võrdselt kogema. Vahepeal ärkasin, et unenäo surnukeha saaks seguneda mu tooli siluetiga ja et oma kadunud kõrvatroppe otsida. AGA - täna saabus pakk Helmetoast, kust olin paar nipet-näpet tellinud (loe: ema tellis mulle) ja panen mõned pildid tänasest saagist.