Ma näen unes, kuidas istun palkidest kokkuklopsitud koolimajas, üritades solfitundi pidada, samal ajal on majas laiali vangid, kes mängivad meiega peitust. Vahepeal kiikan teise klassi, et kontrollida, kas mu ema on veel elus, kuna tal on surmahaigus.
Veel hirmsam on olla hauarüüstaja, avastada väikse saksa tüdruku kirst ning hakata arvama, kuidas ta surra võis. Kui minu kaaskond mu peale pilgu heidab, karjatavad nad justkui ühest suust ning kui selja taha vaatan, avastan sealt ühe mind kummitavatest vaimudest. Ärgates panen tule põlema, sest ilma tuleta ei suuda silmi sulgeda. Magasin poole kaheteistkümnest kaheksani, lülitasin telefoni uuesti välja ning tunni aja pärast on silmad jälle lahti.
Või noh, kõnnid keset tänavat ning su ees ripub nöör alla. Milleks? Kohe saad teada milleks. Sinu poole tormab vihane karu ning nöör on seal selleks, et sa saaksid seda mööda üles ronida ning hoiduda surmast. Vähemalt nii kaua, kuni üles ärkad.
Samuti pole eriti meeldiv, kui oled kodus, ronid lihtsameelselt mullahunniku otsa, vaatad lumist lagendikku enda kõrval, kuhu äkitselt ilmub hullunud karu, kelle suurim soov olen mina hommikusöögiks. What's with all the bears???
Elu on ju tegelikult päris lihtne, käia koolis, anda endast parim, sellega peaks asi korras olema. Miks ma ei kujuta ennast täiskasvanuna ette, miks iga kord, kui unistan, tuleb hirm, et jään homme bussi alla/mulle kukub lennuk pähe/murran kaela/et mul on ajuvähk/kellegi kuul tabab mind kogemata gängide tulevahetuses/libisen duši all ning mu selgroog raksatab pooleks/mu pimesool lõhkeb keset tänavat ning keegi ei aita mind/metsast tuleb karu ning rebib mu lõhki/buss (või rong või auto) sõidab teelt välja (või teise bussi või rongi või autoga kokku)? Just a simple question.
Monday, February 14, 2011
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment