Üleüleüleeile nägin unes, kuidas ema põgenes koera eest ja muutus Pamela Andersoniks, hüppas kasvuhoonesse ja hakkas laulma. Üleeile nägin kuidas sõbrannaga suitsiidset punkarit kooli WC-s lohutasime ja seejärel üritasime nuputada, mida inglise keele õpetajale 20-minutilise hilinemise kohta öelda. Muidu näen niisama, kuidas vanaema mind põlla peal taga ajab ja tuppa kasib ning ma matemaatika eksamil ei oska tükkidest nugasid kokku panna ja failin haledalt.
Oeh, ei tasu igasuguseid õlisid kasutada. Võib-olla on see massaažist, äkki mitte.
Direktori vastuvõtult sain mullitaja ja nüüd batuuti nähes või mullitajat käes hoides tuleb kõik see kaotatud lapsepõlv meelde. Tavaliselt on võõrad jõmpsikad ebameeldivad, kleepuvad ja karjuvad, aga viimasel ajal on süda nii soojaks läinud. Mõnikord (vahel väga harva, salajastel hetkedel) tuleb naer sisse, kui pinki nühkides meenutan vanu aegu. Nostalgia. Nagu oleksin juba 80-aastane.
Sayonara.
49. Sex and the City
No comments:
Post a Comment