Okei, ma ametlikult ütlen unenägudest ära. Täna hommikul ärkasin, ja kontrollisin, kas ikka olen elus. Nägin unes, et tulin mingisuguselt relvaloengult koju (uhke klaasist maja oli meil siis) ja politsei ütles otse: me ei hakka keerutama, su pere ja tuttavad on tapetud. Ok, davai, me siis lähme (ja ulatasid mulle nimekirja, linnukestega olid märgitud ellujääjad [ehk kaks mu sõbrantsi]). Ma nutsin ja karjusin, et oodake, ta tuleb ju tagasi - mind tapma onju, ja üritasin teha videokõne ühele "ellujäänule", aga ta blokkis mind, tegi näo, et ta ei saa aru, mida ma ajan, naeris seal, ja siis ma nägin vilksamisi, et garderoobi liuguks libises kinni. Lõpetasin kõne ja vaatasin hoolikalt, krigisedes nihkus lahti, mina panin karjudes trepist alla, lükkasin tagaukse pärani ja sinna ma läksin, hetk hiljem helises äratus (kes teab, siis mu äratushelin on The Nightmare Before Christmas-i soundtrackilt ,,Jack's Obsesson", tüütu.).
Ja ma otsustasin - ma kas suren mõne mõrvari käe läbi, või maailmalõpu korral süüakse mind zombide poolt või kukub mulle midagi lihtsalt peale. Minusugune oskab igas olukorras endale viga teha.
Positiivne on see, et esimene viimase veerandi nädal saab homme läbi ja minul on ainult üks inglise keele tund ja siis paar võistlust võita :)
No comments:
Post a Comment