Homme peavad paljud noored ja enam mitte nii noored inimesed seadma oma sammud jälle kas kooli või siis tööle (ma mõtlen neid, kes pühapäeval ei tööta). Tegelikult eriline tujutõstja see mõte küll pole, aga mul on vähemalt hea mõelda, et hakkabki viimane veerand ja kui need kümme nädalat korralikult ära kannatada, saab tervenisti kolm kuud kodus, jalad seinal, vedeleda (loe: lähen laagrisse ja võimaluse korral ka malevasse ja käin tööl). Ainuke sündmus, mille pärast võiks närveerida, on eksamid muusikakoolis. Ma südames muidugi tahan viite saada, aga sõrmed eriti südant ei kuula mul.
(Issand kui naljakas on vaadata - kassil on käpad lumivalged, aga pea on almost pruun).
Olen selle pärast ka õnnelik, et esimest korda lõhnab kevade järele ( I know, typical talk, right). Ma lähen nüüd filmile ja pitsale, aga hiljem kui jõuan, siis kirjutan siia ühe Contra luuletuse ümber, mille oma kirjanduse õpikust eile õhtul hilja, kui magada ei saanud, leidsin.
:)
No comments:
Post a Comment