More and more I'm forgetting about you
Tunnid kulgevad edasi nagu läbi udu, tunnen ennast elavana ainult sellistel hetkedel, kui koju jõuan ja emaga räägin või pärast arvestust klassi tagasi lähen. Mingisugune kriis on käes. See ei saa olla kevadväsimus, sest ma pole väsinud, vaid tülpinud. Mitte miski ei ole enam endine. Mulle pole kunagi muutused meeldinud, eriti nüüd, kui need ei puuduta ainult klassinumbrit või koduaadressi. Alles hakkan elu elama.
Mul pole rohkem nimekirja ka edasi tehtud. Maailmas said filmid otsa.
No comments:
Post a Comment