Tuli üks vana asi meelde - oma igava päeva kirjeldamise asemel kasutan oma kujutlusvõimet ja kirjutan oma päevast nii, kuidas see oleks võinud olla. Mis sest, et päev alles algas.
Ärkasin hommikul natuke enne seitset ja läksin tegin ühe jooksutiiru. Kui jõudsin metsa, nägin natuke eemal suurt põtra. Ehmatasin nii ära, et jooksin rajalt kõrvale. Kui olin kuskil 10 minutit lootusetult võsaga võidelnud, jõudis mulle ehmatusega kohale, et olen eksinud. Ma ei tea, kui kaua ma seal "seiklesin", kuid kuidagi jõudsin suure tee äärde, mida pidi edasi kõndisin. Ei tea, kuhu poole, aga vähemalt ei luusinud mööda metsa. Kaugelt vaatasin, keegi jalutab mulle vastu. Lähemale jõudes nägin, et see oli keegi vanem naine. Too vedas veel söögimaterjali seljas, otsustasin teda aidata. Hakkasin koos temaga just tuldud suunas sammuma, küsisin ka krapsakalt eidekeselt, kuhu ma olen sattunud aga ta ei tahtnud minuga eriti vestelda. Jõudsime siis ta maja juurde, mis oli päris korras veel, ja kus ootas meid tema taat. Temaga leppisime kokku, et ta viib mind linna poole. Sõitsime veerand tundi, enne kui Tartusse jõudsime. Vot kuhu ma olin kõndinud. Lasi mind autost maha ja eks ma hakkasin pead murdma, kuidas koju saada. Hääletada ma ei julgenud, raha mul kaasas polnud, telefoni ammugi mitte. Seadsin sammud oma õe kodu poole, eks sealt saab ikka abi. Kui jõudsin sinna maja juurde, kus ta elab, sain veel vaevu turvauksest sisse, kuigi mind eriti ei tahetud lubada. Koputasin uksele ja vastu tuli võhivõõras. Küsisin, kas teate kus H on? Vastus oli eitav ja nii ma siis istusin seal trepi peal, pea põlvede vahel ja mõtted negatiivsed, kuni kõrvalkorterist tuli minuvanune tüdruk välja ja pakkus mulle...
Inspiratsioon sai otsa.
No comments:
Post a Comment